Kõrreliste helelaiksus pähikul [Parastagonospora nodorum]

Kahjulikkus

Tritikale sordid on haigustekitaja S. nodorum’i suhtes ainult osaliselt resistentsed. S. nodorum võib tekitada olulist kahju tritikale lehtedele, nakatuda võivad ka sõklad. Haigustekitaja tegevuse tulemusena kaotab taim assimileerimisvõimelise lehepinna, tekitades taimes vahe orgaaniliste ainete tootmises ja kulutamises, mis omakorda põhjustab assimilatsiooniproduktide ja lämmastikuühendite kogunemise lehes, mõjudes negatiivselt terade moodustamisele ja 1000 tera massi vähenemisele. Saagikadu on sõltuv nakkuse astmest ülemistel lehtedel. S. tritici progresseerub tritikale taimedel aeglasemalt kui nisul, sellepärast on ka saagikadu väiksem.

Nakkusallikas

Haigustekitaja elab mitu kuud taimejäänustel mulla pealiskihis. Kui seen küntakse mulda koos taimejäänustega, hävineb ta kiiresti. Sügisel kotteoste arv järk-järgult suureneb ja nakatab tritikale põllul noori taimi. Kevadel väheneb eoste vabanemine märgatavalt. Kõikides arengufaasides sõltuvad Septoria perekonna seened niiskusest. Lülieosed vabanevad ja levivad ainult niisketelt lehtedelt. Eoste sattumine taime alumistelt lehtedelt ülemistele toimub vihmapiiskade pritsmete abil. Haigus on kõige kahjulikum, kui tritikale kõrsumise ajal on vihmased ilmad. Lülieosed võivad tuule abil edasi kanduda suurte vahemaade taha, nakatades uusi põlde.

Levimine

Mittesugulise paljunemise teel moodustuvad pallikujulised, küpsedes üha tumedamaks muutuvad viljakehad. Neist eralduvad eosed on sarnased valgetele, läikivatele, limastele paelakestele. Eoste moodustumist, vabanemist viljakehadest ja levimist, samuti haiguse kulgu ja tritikale lehtede kuivamist soodustavad rikkalikud sademed, lehtedel pikemat aega säiliv niiskus ja õhutemperatuur vahemikus 15 - 25 °C. Sellistel temperatuuridel nakatab patogeen taime 20 tunni jooksul. Nakatumisrisk on kõrge, kui taimelehed on niisked vähemalt 35 tundi järjest ja õhuniiskus on üle 90% ja see püsib veel 48 tundi.Vihmapritsmetega kanduvad eosed tritikale ülemistele lehtedele. Kuna patogeen on agressiivne ka madalatel temperatuuridel, võib levida ka pehme talve tingimustes. Haiguse peiteaeg Kesk-Euroopa teraviljakasvatuse piirkondades on umbes 4 nädalat. S. tritici tekitab probleeme parasvöötme kliimas, kus toimub aeglane, kuid katkematu taime kasvamine. Sortide vastupidavus S. tritici suhtes on erinev, nakatunud lehtedel on täheldatud erinevaid viljakehade koguseid ja erinevate mõõtmetega laike.

Haiguse tunnused

Soodsatel tingimustel on tritikale hilisemas kõrsumisfaasis näha alguses väikeseid nuiakujulisi laike, mis hiljem kokku sulandudes tekitavad ebaühtlaste äärtega nekrootilisi laike. Mõnel juhul võib ka lehetupp nakatuda. Tritikale lehele ei ilmu laigud eriti selgelt, sellepärast on vaja haigustekitaja täpseks diagnoosimiseks vaadelda tüüpilisi meekollaseid kuni meepruune viljakehi 20–30-kordel suurendusel. Nekroosiga lehtedel asetsevad viljakehad tavaliselt triipudena paralleelselt leherootsudega, kuid tugeva infektsiooni korral võib lehel palja silmaga näha väikesi musti punkte. Haiguse areng ja progresseerumine on sarnane nisuga.

Sarnased haigused

Tihti võib tritikale lehtedel leida nii S. tritici kui ka S. nodorum’i liiki haigustekitajaid. Mõlemaid patogeene võib eristada nende viljakehade vaatlusel: S. nodorum’i viljakehad on meevärvi või punakaspruunid, kuid S. Tritici viljakehadel on iseloomulikud mustad ääred. Pigmendi tugevnemisel muutuvad viljakehad mustaks.

Tõrje

Haiguskindlate sortide kasvatamine.
Agrotehnilised võtted, nagu taimejäänuste sissekünd, viljavaheldus.Organiiliste ainete sisalduse suurendamine mullas.

Taimekaitse kasutamine

S. tritici puhul on oluline peatada nakkus võimalikult vara. Haiguse tõrjeks on soovitav kasutada erinevate toimeaine gruppide fungitsiide (nt. strobiluriin ja asool või karboksamiidide looduslike ainetega kombineeritud fungitsiidid).

Üles