Nisu-pruunlaiksus [Pyrenophora tritici-repentis]

Kahjulikkus

Viimastel aastatel on Eestis märgatavalt suurenenud nisu-pruunlaiksuse (Drechslera tritici-repentis'e) levik nisukülvides. Sellele aitab kaasa minimeeritud mullaharimine, nisu kasvatamine monokultuurina ja patogeeni arenguks soodsad ilmastikuolud. Olenevalt taimede nakkusastmest väheneb 1000 tera mass ja saagi vähenemine võib olla 20–50%. Haigus esineb enamasti nisul, harvem ka tritikalel ja rukkil. Peremeestaimeks võib olla orashein. Nakatunud lehtedes ei suuda koed toitaineid assimileerida. Saagi vähenemine oleneb kasvatamiseks valitud sortide vastupidavusest sellele haigusele ja nisu arengujärgust.

Nakkusallikas

Peamine nakkusallikas on pinnasesse töötlemata nakatunud nisu põhujäägid. Patogeen jätkab seal kasvu saprofüütselt, moodustades talveperioodil viljakehad. Pärast talvitumist võib taimejäänustel näha musti punkte – viljakehasid, kus arenevad kotteosed. Kevadel niiskel ajal kotteosed vabanevad ja nakatavad nisulehti. Aktiivsem kotteoste eraldumisperiood on märts ja aprill. Eoste esmaseks nakatumiseks piisab ka öisest kastest. Eosed suudavad ületada vaid mõne sentimeetri pikkuse vahemaa, seepärast nakatuvad esimesena külvid neil põldudel, kus eelmisel aastal juba kasvatati nisu. Teisene nakatumine ja kaugemale levimine toimub lülieostega, mis tekivad mittesuguliselt ja levivad tuulega. Need tekivad lehtede nekroosi kohas koniidikandjatel.

Levik

Eosed idanevad ja seeneniidistik kasvab väga laias temperatuurivahemikus 5–35 °C. Lülieoste tekkeks ja levikuks kõige sobivam temperatuur on 21–23 °C. Patogeeni laiaks levikuks on vaja soodsaid erineva niiskusastmega ilmastikuolusid ja õhutemperatuuri üle 20 °C. Eosekandjate teket soodustab tugev päevane vihmasadu. Eosed tekivad ka niisketel ja soojadel öödel, kuid need saavad tuulega levida ainult kuivadel ja soojadel päevadel. Nakkuse levikuks peavad lehed olema 6–48 tundi niisked. Kui õhutemperatuur on 20–25 °C, ulatub latentne aeg 3–4 päevani. 6–8 päeva möödumisel toimub sporulatsioon. Nakatumise oht on suur juhul, kui eelviljaks oli nisu ja kui mulla pealiskihis on säilinud taimejäänused, või juhul, kui kasvatatakse sorti, mis ei ole haigusele vastupidav. Taimede nakatumist mõjutab lehe vanus: vanemad lehed nakatuvad kiiremini kui noored.

Haigustunnused

Esmane nisu nakatumine toimub aprillis–mais. Noorte taimede lehtedele, mis on mullale lähemal, tekivad järk-järgult ovaalsed helepruunid plekid. Teisesel nakatumisel tekivad tüüpilised tumepruunid punktid, mida ümbritsevad klorootiliste kudede vööndid. Nakatunud kohad muutuvad pruunideks tõlvikukujulisteks korrapäratute servadega plekkideks. Nekroosi progresseerumisel plekid ühinevad ja tekivad korrapäratud nekroosi laigud. Ilma suurenduseta on haigustunnuseid raske hinnata, seepärast tuleb teha kvaliteetne diagnostika ja uurida üksikult asetsevaid eosekandjaid, mis paiknevad ainult nekroosi aladel.

Sarnased haigused

Nisulehtedel olevad haigustunnused sarnanevad kõrreliste helelaiksuse, põhjustaja Septoria nodorum, laikudega. Põuastel aastatel võib üksikute nisusortide lehtedel täheldada suurest stressist tingitud laike, mis sarnanevad nisu-pruunlaiksusega. Kui nakatunud on ka lehetuped, on tõenäoliselt tegemist patogeeniga Septoria nodorum. Täpseks diagnoosiks tuleb paljunemisorganeid uurida vähemalt 30kordse suurendusega. Nisu-pruunlaiksuse eosekandjad paiknevad lehe pinnal eraldi, aga Cladosporium'i eosekandjad asetsevad põõsataoliselt, need on nisu-pruunlaiksuse eosekandjatega võrreldes õhemad ja väiksemad. Nisu täisküpsuse faasis võivad ilmuda ka kuivlaiksuse (Alternaria) eraldi paiknevad eosekandjad. Aga need on Drechslera tritici-repentis'e omadega võrreldes peenemad ja väiksemad ning sisaldavad ahelana reastunud teravate otstega eoseid.

Tõrje

Vastupidavate sortide kasvatamine
Agrotehnilised meetmed, mis vähendavad nakkuse materjali kogust – taimejäänuste sissekünd.
Viljavaheldus
Orgaanilise aine suurendamine mullas

Fungitsiidid

Kui lehed on nakatunud, on nisu-pruunlaiksuse levikut raske peatada isegi siis, kui kasutatakse ravivaid fungitsiide. Seepärast tuleks fungitsiide sihipäraselt kasutada juba alates kasvufaasidest BBCH 32–37 kohe, kui on täheldatud sporulatsiooni.